Rohelise tee ajalugu Hiinas ulatub 8. sajandisse ja auru abil valmistatud kuivatatud teelehtedest pulbrilise tee valmistamise meetod sai populaarseks 12. sajandil. See oli siis, kui budistlik munk Myoan Eisai avastas matcha ja tõi selle Jaapanisse. Esai taipas, et matcha joomine parandas tema zen-meditatsiooni seansse, tekitades rahuliku erksuse seisundi (täna teame, et see on tingitud matcha kofeiini ja L-teaniini koostoimest). Kuna matcha eelised on üha enam tunnustatud, sai see Jaapani teetseremoonia või “chado” keeruka kunsti aluseks.
Matcha joomine aitas mitte ainult zen-munkade meditatsioonipüüdlustel, vaid sai ka vahendiks valgustatuse saavutamiseks. Joogikausi ohverdamine Buddhale sai igapäevaseks templitavaks. Teetseremoonia tagasihoidlik vorm, mis on säilinud tänapäevani ja mille lihtsuses sisalduv ilu sõnum tekitab imetlust ka Läänes, on tekkinud 16. sajandil. See tekkis vastusena kaunile ja uhkele stiilile, millesse Jaapani aristokraatia eriti kiindus ja mis kopeeris Hiina mustreid. Radikaalset lihtsust julgustas muuhulgas munk ka Murata Shuko, kes saavutas valgustatuse sel hetkel, kui mõistis, et Buddha igavene seadus ilmneb pelgalt kausi kuuma veega täitmisel. Teetseremoonia ilu tuleneb harmooniast, mis tekib peremehe ja tema külaliste meele vahel. Tee vaim väljendub neljas mõistes: rahu, puhtus, austus ja harmoonia. Korralikult läbi viidud tseremoonia vabastab muredest ning näitab looduse ja inimtegevuse täiuslikkust.
Teepaviljon – äärmiselt tagasihoidlik, peaaegu karmi väljendusviisiga õhukeste seinte, lameda katuse ja tühjade seintega hoone, on ainult taustaks hoolsale joogi valmistamise ja jagamise praktiseerimisele peremehe ja külaliste vahel. Esemete mööduva ilu hindamine ja keskendumine õrnale tundeaistingule on matcha teetseremoonia peamine eesmärk.
Läbi sajandite levis “chado” kogu Jaapanis, olles populaarne mitte ainult õukonna- ja samurai klassides, vaid kõigis ühiskonna tasandites. Paljud Jaapani teetseremoonia koolkonnad on pika ajaloo vältel arenenud ja on endiselt aktiivsed.
Täna pakub matcha teetseremoonia võimalusi kohtumisteks, mõtete vahetamiseks, teadmiste süvendamiseks ning on hoole ja traditsiooni järjepidevuse väljendus.
“Need, kes ei tunne iseendis suurte asjade väiksust, kipuvad teiste pisiasjade suurusest mööda vaatama.” – nagu on kirjutatud esseekogus pealkirjaga “Tee raamat” Okakura Kakuzo poolt, kes oli üks esimesi jaapanlasi, kes pooldas 20. sajandi alguses traditsioonilist kunsti, käsitööd ja kunstitehnikat.