Vähesed inimesed teavad, et matchal on palju ühist samurai kultuuriga ja seega ka kendōga. Umbes 13. sajandist alates kasutas samurai parema keskendumisvõime ja vastupidavuse parandamiseks matcha teejooki, mis enne duelli jootuna pidi tema tulemust positiivselt mõjutama. Veelgi enam, sajandite jooksul töötati välja keeruline matcha valmistamise ja tarbimise mudel, mida nimetatakse wabiks. Sellest filosoofiast sündis tänaseni tuntud teetseremoonia. Mõningate ajalooliste andmete kohaselt rüüpasid samuraid koosolekute ajal ühest tassist matchat – seda peeti omamoodi rituaaliks jumalakartuse, usalduse ja lojaalsuse kindlustamiseks.

Kendō on Jaapani võitluskunsti vorm, mis kasutab bambusemõõka. See on üks osa Jaapani võitluskunstidest, mida nimetatakse kollektiivselt budōks, lisaks kuulub sinna ka mitmeid äratuntavamaid ja populaarsemaid spordialasid nagu aikidō, judō või karate. Vähesed teavad, et just kendō on Jaapani kõige enam treenitud võitluskunst, mis ületab teisi spordialasid sadade tuhandete harrastajate poolt.

Kendō harjutamise peamine eesmärk on keha ja vaimu kujundamine ning füüsilise treeningu abil isikliku kasvu saavutamine. Siit ka lõpp dō, mis jaapani keeles tähendab ‘rada’. Jaapanis peetakse kendō ‘elukestvaks võitluskunstiks’, sest seda saab harrastada igas vanuses ilma vigastuste ohuta, mis mõjutab peamiselt professionaalseid võistlejaid. Parimad praktikud on need, kes alustavad ranget koolitust lapsena ja jätkavad seda kogu oma haridustee lõpuni, jõudes meistrivõistlustele sageli juba politseinike või õpetajatena. Jaapanis on võimatu leida inimest, kellel poleks kunagi olnud kokkupuudet kendōga, olgu see siis koolis (kus õpilased saavad oma kehalise kasvatuse tundides valida kendō või judō vahel), ülikoolist või spordiklubidest.

Kendō tuleneb otseselt 11. sajandist pärinevast samurai võitluskunstist. Selle erinevad koolkonnad arenenesid kuni 19. sajandi keskpaigani, mil kehtestati samurai poolt mõõkade kandmise keeld. 17. sajandi alguses lisati võitlusele järk-järgult kaitserüü ja harjutusmõõgad, mis võimaldasid veretutes duellides teha täielikke mõõgalööke. Algul puidust ja hiljem bambusest valmistatud harjutusmõõkade ning samurai soomuse eeskujul kindla kaitsevarustuse kasutamine võimaldas dünaamilisemat harjutamist ja võitlusi. Aja jooksul kehtestatud võitlusreeglid piirasid järk-järgult löökide ulatust ja kõrvaldasid võitlejate jaoks ohtlikud võtted. Need minevikus kehtestatud reeglid panid aluse sellele, mida me täna teame kui kendō võitluskunst.

Tänaseks on kendō hinnatud mitte ainult oma ajaloo ja haridusliku väärtuse, vaid ka vigastusteta iseloomu ja selgete võitlusreeglite tõttu. Kendō’s on rünnakud lubatud ainult vastase keha kindlale sihtalale, mis on kaetud kaitsevarustusega, st lüüa võib vaid vastu pead, käsivart ja torsot. Rünnaku kehtivuse tagamiseks (ippon) peab see vastama teatud kriteeriumidele. See on osa ki-ken-tai-ichi kontseptsioonist, mis tähendab “vaimu, mõõga ja keha ühtsust”, mille kohaselt tuleks teha lööki teha mõõga konkreetse osaga, õige jõu, keha liikumise ja sellega kaasneva karjumisega. Lisaks peaks võistleja pärast tegevust jääma erksaks ja olema valmis edasiseks võitluseks. Alles siis saab rünnakut pidada tõhusaks. Juhuslikke rünnakuid ei peeta kehtivateks. Sellepärast on kendō’s oluline püüelda täiuslikkuse poole läbi pideva treeningu ja harjutuste kordamise kaudu, et parandada ka kõige väiksemaid vigu. Läbi harjutamise saadav distsipliin, vastupidavus ja pingutused aitavad kaasa isiklikule kasvule ja praktikute sisemisele tugevusele.

Tänapäeval on kendō spordiala, mida harrastatakse laialdaselt kõikidel mandritel ja mida juhendavad Rahvusvaheline Kendō Föderatsioon ja vastavad treeningklubid. Kodumaal Jaapanis on umbes kaks miljonit praktiseerijat. Poolas on võistlejaid 500, kes on registreeritud 26 klubis. Kogu maailmas on umbes 5 miljonit kendō harjutajat. Tänu Jaapani kultuuri ja popkultuuri suurele populaarsusele kasvab kendōhuviliste arv igal aastal. Kendō on oma rikkaliku ajaloo ja pedagoogilise väärtuse tõttu ülipopulaarne kogu maailmas. Jaapani kultuuri kasvava populaarsuse tõttu on ka kendō üha populaarsem. Nüüd jääb vaid oodata, kas selle harrastajate arv on suurem kui teistel budō võitluskunstidel.

Moya Matcha tegi 15. veebruaril Varssavis koostööd Euroopa Kendo karikavõistlustega. Artikkel kirjutati koostöös turniiri võõrustaja Poola Kendo Organisatsiooniga.

s

Täna on üks põnevamaid päevi, mida olen oma teekonnal üle Jaapani oodanud. Olen nüüdseks sõitnud üle kolmekümne minuti, jättes linna kaugele maha. Kaardi järgi peaksin juba varsti sihtkohta jõudma. Pärast mõneminutilist ekslemist naabruskonna majade vahel tunnen ühe aia peal ära keeruka kanji nime – see on perekonnanimi, mida olen eile õhtul proovinud meelde jätta. Omanik võtab mind vastu ja kutsub maja juurde. Möödume aias lõigatud bambuspuude hunnikust. Maja taga näen pisikest privaatset teevälja. Enne kui me kohtumise eesmärgi juurde asume, annan ma oma võõrustajale omiyage, reisimeene, mis on Jaapanis peaaegu kohustuslik. Muuhulgas tõin kaasa ka Moya matcha ilmselgelt Poolast.

Istun tatamimatile maha ja ei suuda ära imetleda kõike, mis mind selle maja sisemuses ümbritseb. Ta liitub mõne aja pärast minuga, kaasas küpsisekarp, mille üle arutame täna plaanitut. Seal on ka tee. Lõhnab nii hästi, et ma peaaegu ei suuda keskenduda. On mai algus, kas see võiks olla värske, selle aasta saak? Ma küsin, kas ta kasutas oma kodus kasvatatud teed, mida ma maja taga märkasin.

Istume Jaapani vanima bambusvispleid valmistava perekonna 20. põlvkonna esindaja hr Jun Tanimura elutoas. Juba viissada aastat on nad oma poodi pidanud Nara prefektuuris Takayama piirkonnas. Nendel päevadel pärinevad siit kõik riigi käsitsi nikerdatud bambusvisplid. Ma olen siin, et õppida, kuidas neid valmistatakse.

Chasen 茶筌 on ühest bambusepuu tükist valmistatud matcha tee vispel, mida kasutatakse Jaapani teetseremoonias. Muidugi, kui kasutate madala kvaliteediga matchat, pole tulemus suurepärane, isegi kui segate seda kalli käsitöövispliga. Täna hakkan õppima, et see töötab siiski mõlemat pidi. Võite kasutada Jaapani parimat ja kvaliteetsemat teed; ilma sama suurepärase bambusvisplita ei saa te kogu selle maitserikkust esile tuua. Kogenud käsitöölisel kulub ühe bambusvispli ellu äratamiseks umbes kolm tundi. Keskmine tööpäev Tanimura töökojas annab umbes kolmkümmend bambusvisplit. Nõudlus on suur, kuigi nad ei tööta tavaliste poodidega. Nad toodavad bambusvispleid vaid teetseremooniaga seotud asutustele, samuti eritellimuste jaoks.

Bambusvisplite valmistamiseks sobiva puidu saamiseks tuleks lõigata umbes kolmeaastaseid puid. Pärast lõikamist neid kuumtöödeldakse, et vabaneda mustusest ja õlist. Seejärel, jaanuari ja veebruari paiku, laotakse need riisipõldudele, kus jäised tuuled neid karmistavad ja muudavad värvi looduslikust rohelisest valgeks. Siis lastakse neil kaks-kolm aastat valmida. Sellel ajal puit kuivab ja saab heleda merevaiguvärvi.

Ehkki iga vispli loomiseks on vaja umbes 15 cm bambust, saab ühest puust ainult kolm või neli sobivat tükki. Seda seetõttu, et vispliotste (nn sõlmede) painutamine visplile on ülioluline. Kuid ülejäänu ei lähe raisku – hr Tanimura kasutab seda teiste teetseremoonia riistade (s.o chashaku-teelusika ja hishaku-veekulbi), samuti puidust anumate ja kaunistuste valmistamiseks. Chaseni jaoks ettevalmistatud bambusetükki lõigatakse noa küljega õrnalt selle ülemisest poolest. See pehmendab pinda ja muudab töö lihtsamaks. Järgmisena lõigatakse see vertikaalselt pooleks, seejärel lõigatakse neli, kaheksa ja lõpuks kuusteist 4 mm paksust osa. Need on ettevaatlikult, kuid kindlalt väljapoole painutatud.

Iga haru tuleb nüüd jagada nahaks ja lihaks. Nendevaheline piir on fotol selgelt nähtav. Sisemine hele osa on liha, mida on pärast eraldamist lihtne eemaldada. Alles jääb õhuke tumedama naha riba, mis on nüüd risti väga õhukeselt lõigatud piidega, mida nimetatakse ho. Tavaliselt on neid umbes saja ringis (olenevalt vispli tüübist 16–160). Bambus on kiuline puit, mis jaguneb kergesti üksikuteks niitideks, kuid see samm nõuab siiski aega ja täpsust.

Nikerdatud osa jäetakse paindlikumaks muutmiseks kuuma veega ligunema. Ühe tunni pärast pannakse ho puust alusele ja lõigatakse väikese noaga, eriti vispli otsad, väga õhukeseks. Seejärel kõverdab käsitöömeister sama noa abil neid veidi seestpoolt. See samm on peamiseks oskustööliste katsumuseks. Harjased peavad olema tõeliselt õhukesed, et need oleksid elastsed, kuid piisavalt paksud, et püsiksid tugevad. Nende suuruse määrab käsitöölise tunnetus ja intuitsioon, mis tuleneb aastatepikkusest praktikast ja kogemustest, mida on edastanud varasemad põlvkonnad. 

Iga vispli (ho) küljed on ümardatud, et vältida peene teepulbri kleepumist nende teravate servade külge. Tootmisprotsess on aeglaselt lõppemas. Chasenil on ikka niit puudu. See jagab piid pooleks, luues nii välimise kui sisemise rea. Välimised harjased on nikerdatud, moodustades jälitise lõpliku kuju. Sisemisest hoist haaratakse käsitsi ja keeratakse paar korda kokku, et tekiks keerdunud otsik, mis aja ja kasutamise korral avaneb nagu lill. Chasen on valmis, on aeg hakata vee jaoks vett kuumutama.

Kogu protsessi paremaks mõistmiseks soovitame teil vaadata filmi Tanimura töötoast. Küsin bambusvispli eluea kohta, kuid hr Tanimura vastus on ebamäärane. “Teooriaid on arvukalt. Kunagi kuulsin mehest, kes kasutab iga visplit ainult kolm korda.” Leidsin, et see on ebamõistlik, täiesti õigustatult, nagu selgub. Minu kõrval istuv ekspert ütleb, et tema käes töötab iga vispel laitmatult umbes kuus kuud igapäevast kasutamist. “Kuid reeglit pole” lisab ta. “Peate lihtsalt olukorda jälgima ja oma bambusvisplist loobuma, kui see lakkab rahuldavate tulemuste andmisest. Teie käsitsi vahustatud tassike matchat maitseb täna palju paremini kui varem, kas pole?“